Arengukava 2004-2010

Koguva küla arengukava aastateks 2004-2010

 

Koostajad:     Merle Laager

SA ERKAS projektijuht

Koguva küla elanikud

 

Koguva küla 2004

Sisukord

Sissejuhatus ………………………………………………………………………………………….. 3

Arengukavas kasutatud mõisted ………………………………………………………………. 3

Metodoloogilised põhiprintsiibid……………………………………………………………… 4

Üldiseloomustus ……………………………………………………………………………………. 4

Visioon ………………………………………………………………………………………………. 28

Eelisarendatavad valdkonnad ja arengueesmärgid ……………………………………. 29

Tegevuskava ja arendusprojektid …………………………………………………………… 31

Arengukava jälgimine ja hindamine……………………………………………………….. 33

Kasutatud kirjandus……………………………………………………………………………… 34

Lisad …………………………………………………………………………………………………. 35

 

1.Sissejuhatus

 

Tänapäeva arenevas ühiskonnas on vaja mõelda kaugemale ette kui tänane päev. Siit tuleneb vajadus teha ümberkorraldusi planeerimistegevustes. On vaja reaalselt analüüsida praegust olukorda, olemasolevaid võimalusi ja puudusi ning hinnata ressursse. Oluline on kaasata arengutegevusse ka avalikkus.

Küla arengu planeerimisel on vaja silmas pidada nii turumajanduses ellujäämiseks vajaliku konkurentsivõime säilitamist kui säästva arengu põhimõtteid ning seda kõike arvestades külaelanike soove ja huvisid. Koguva küla arengukava lähtub Eesti Vabariigi seadustest , Saare maakonna üldplaneeringust ja Muhu valla arengukavast.

Käesolev arengukava on koostatud aastateks 2004-2010, mis kajastab visiooni ja sellest lähtuvaid arengueesmärke.

Arengukava on piirkonna tegevuse, eesmärkide ja rahaliste vahendite kavandamise aluseks olev dokument. Arengukavas on ära toodud küla üldiseloomustus, andes ülevaate praegusest olukorrast. Samas pannakse arengukavas paika pikemaajalised arengusuunad ja eelistused ning tegevuse kavandamise alused. Arengukava peab toetuma külas olemasolevatele eeldustele, olema realistlik ja elluviidav. Arengukava on dokument, mis ei saa kunagi lõplikult valmis, sest toimuvatest muutustest lähtuvalt, peab arengukava pidevalt üle vaatama, täiustama ja parandama. Arengukava on vajalik selleks, et olla teadlik olemasolevast olukorrast, mis aitab vältida juhuslikkust juhtimisel. Määratletakse eesmärgid ja pannakse paika konkreetsed tegevused, mida hakatakse ühiselt ellu viima. Kindlad sihid võimaldavad ressursside kasutamist efektiivsemaks muuta. Arengukava olemasolul on paremini kooskõlastatavad erinevate valdkondade tegevused ja  otsused  on kergemini langetatavad.

Arengukava on eesmärgipärane, kui kaasatakse kohalikke elanikke nii koostamise kui ka eesmärkide saavutamise protsessi. Sellel eesmärgil on moodustatud töögrupp, kelle eestvedamisel viidi läbi kaks külarahva koosolekut. Esimesel koosolekul osales 6 ja teisel 12, inimest. Osavõtjatega tehti rühmatööd, pandi paika piirkonna tugevused, nõrkused, ohud ja võimalused. Arutleti piirkonna probleemide ja soovide üle ning kujundati visioon samuti eelisarendatavad tegevusvaldkonnad.

 

2.Arengukavas kasutatud mõisted

 

Arengueesmärk– visioonist lähtuv üldkirjeldus, milleni soovitakse teatud ajaks jõuda ja mis on määratletav, mõõdetav ja reaalselt elluviidav.

Arengukava– dokument, mis sisaldab majandusliku ja sotsiaalse olukorra ning keskkonnaseisundi analüüsi, pikemaajalise tegevuse kavandamist ning edasise arengu suundi ja eelistusi. Arengukava on piirkonna visioonist lähtuvate eesmärkide saavutamiseks suunatud kokkulepe, mis sisaldab olukorra analüüsi, arengueeldusi, eesmärke ja kavandatud tegevusprioriteete.

SWOT-analüüs– meetod protsessi, nähtuse, olukorra vms eri külgede analüüsiks. Tuleneb ingliskeelsete sõnade (strengths ‘tugevused’, weaknesses ‘nõrkused’, opportunities ‘võimalused’, threats ‘ohud’) algustähtedest.

Tegevuskava– loend konkreetsetest ülesannetest ja tegevustest, mida on vaja täita püstitatud eesmärkide saavutamiseks koos ressursside, elluviijate ja tähtaja määramisega.

Visioon –ideaalne tulevikupilt, mida tahetakse teatud ajaks saavutada.

Sihtgrupp– ühiste tunnusjoontega inimgrupid. Üldise inimhulga segmentimiseks (gruppideks jaotamisel) kasutatakse väga mitmeid meetodeid.

 

3.Metodoloogilised põhiprintsiibid

 

Selleks, et elu Koguva külas areneks külaelanikele vastuvõetavas suunas on seda vaja kavandada. Kõige paremini saavad seda teha külaelanikud ise, kuna nemad teavad olemasolevat olukorda. Arengukava koosneb külaelanike kodukohti puudutavatest ja kirjapandud mõtetest, mida hakatakse koos ellu viima. Läbimõeldud ja kirjapandud tegevusplaan aitab leida ressursse struktuurifondidest.

Arengukava koostamisel on tähtis kaasata külaelanikud (vt Lisa 2). Üheskoos töötades ja kirja pannes küla probleemid, tugevused ja nõrkused on võimalik nendest lähtudes kavandada oma tegevusi.

Arengukava kõige olulisem osa on lähemate aastate tegevuskava – siin on kirjas tegevused, mida kohapealsed elanikud saavad ja tahavad lähematel aastatel ellu viia. Samuti on kirjas tegevused milles saab aidata vald, riik või mõni kolmas organisatsioon.

Arengukava on tulevikunägemus, millisena tahetakse oma küla näha aastal 2010. Arengukava on paindlik ja pidevalt muutuv töövahend.

Arengukava koostamisel läbiti järgmised etapid:

√                olemasolevate ressursside ja toodete inventuur

√                piirkonna tugevuste-nõrkuste-ohtude-võimaluste analüüs

√                osalejate nägemus piirkonnast aastal 2010 egevuskava koostamine aastani √        tegevuste sidumine eelarvete ja võimalike teostajatega.

Arengukava valmides peavad kohalikud elanikud selle heaks kiitma. Üks kord aastas tuleb arengukava läbi vaadata ja vajadusel teha parandusi ja täiendusi.

 

4.Üldiseloomustus

 

Esimesed inimesed asusid Muhu saarele elama ilmselt 2500 aastat e.m.a. Kaugete aegade tunnistajateks on Mäla küla Ussimätta kivikalmed, Päelda maalinn ja Linnusel Muhu maalinn. Ajast, mil Muhu kuulus Mõõgavendade ja Liivi Ordule, on säilinud Muhu Katariina kirikLiival. See on 13. sajandil ehitatud gooti stiilis kindluskirik. 19. sajandi usuvahetusliikumise tagajärjel on Muhu saarel palju õigeusklikke. Hellamaa kirik on õigeusu kirik. Parima ülevaate Muhu saare talurahvaarhitektuurist ja etnograafiast annab sajastkonnast hoonest koosnev Koguva sumbküla. Muhu saarel Linnuse külas on üks töötav pukktuulik. Mõisaansamblitest on Muhus säilinud vaid von Buxhoevdenite ehitatud Pädaste mõis. 19. sajandi arhitektuurist pakub huvi 1840.a. ehitatud Kuivastu kõrtsihoone.

Muhu vald likvideeriti 1. oktoobril 1950. a. ja taastati esimese vallana Eesti Vabariigis 1. oktoobril 1990.a.

 

Koguva küla ajalugu

Koguva küla asub Saare maakonnas Muhu vallas. 2000. a. rahvaloenduse andmeil elas külas 30 elanikku.Koguva asustus pärineb juba väga kaugest minevikust. 1532.aastal andis ordumeister Wolter von Plettenberg Koguva talupojale Antsule (Hanskenile) vabakirja, mille alusel jäi Antsule ja tema järglastele päriseks kasutamiseks maa Väikese väina ääres. Tänapäevase arvestuse järgi kujutas see umbes 24 ha põldu (kolmes väljas), lisaks heina-ja karjamaad. Läänikirja andmine talupojale oli iseenesest huvitav ajalooline fakt, hoopis erandlik aga selle säilimine tänapäevani (asub Muhu muuseumis). Maa eest nõutavad kohustused muutusid aja jooksul. Tuntuim ja pikaajalisem – postivedu üle väinade kestis 19.s. lõpuni. Postitalupoegadena tuntud Antsu järglased kandsid hiljem perekonnanime Schmuul (tarvitusel ka mitmed teisendvormid).

Vabatalupoegade kõrval elasid (vähemalt 16.s. alates) Koguvas ka Muhu-Suuremõisa pärustalupojad (hilisemad Tüürid ja Aerud). Teadmine kunagisest erinevast õiguslikust seisundist püsib Koguva elanike hulgas tänase päevani.

17.s lõpul loeti Koguva külas 8 talukohta (5 postivedajate ja 3 pärisorjade oma). Perede (eelkõige vabade) hargnemise teel moodustusid järgnevatel sajanditel uued majapidamised. Lisaks põlistaludele rajati küla äärealadele 19.s lõpul ja 20.s algul vabadikukohti, sama sajandi lõpul loeti küla alla kuuluvaks 22 kohanimetust.

20.s algul elas külas 112 täiskasvanut ja 57 last, veel enne II maailmasõda oli seal üle 150 inimese (neist rohkem kui sada Schmuulid) ja tegeleti rannaküladele iseloomulike tööaladega. Mehed olid seotud merega- kalapüügi ja paadiehitusega (sobiv ellinguplats külast põhja poole jäävas Laedemaa rannas), naised toimetasid põllul ja kodus. Nagu mujal Eestis, muutis Koguva eluringi sõda ja nõukogude okupatsioon. Side merega kergendas pagemist läände – sinna lahkus Koguva 22-st abiellumisealisest noormehest 18, ülejäänud 4 värvati Punaarmeesse (Rullingo, Muhumaa). Küüditamise ohvriks langes üks – Vanatoa pere. Siiajääjatest paljud – eelkõige nooremad otsisid tööd ja elupaika mujalt. Nii nagu kõikjal meie rannikul ja saartel määratles Koguva elu- ja tegevuse piiritsooni staatus. Vaid teatud piirides lubati siin jätkata kalastamist (moodustati kalurikolhoos “Tormipoeg”, mis hiljem liideti“ ,,Saare Kaluriga”). Külas asus kalasadam ja kalavastuvõtupunkt.

1980. ndatel aastatel elas külas aastaringselt vaid 35 inimest (lapsed kaasa arvatud). Suviti oli küla küll rahvarohkem- nii “omade” kui “võõraste” suvitajate arvel. Vanatoa taluhooned kohandati kirjastus “Valgus” suvilaks, tõeliseks magnetiks muutus Koguva aga turistidele (umbes 15000 külastajat aastas).

 

Koguva külas moodustati 1968.aastal etnograafilis-maastikuline kaitseala ning 1973. aastal võeti kogu küla (105 hoonet) arhitektuurimälestistena arvele. Samal aastal avati Koguva küla Tooma talus kirjanik J. Smuuli memoriaalmuuseum, mis 1979. aastal reorganiseeriti J. Smuuli Memoriaal- ja Koguva Vabaõhumuuseumiks. Sellest kasvas välja kogu saart hõlmav Muhu muuseum (ametlik nimetus 1990.a.)

Koguva küla kui terviku kaitse alla võtmise aluseks sai küla arhitektuuriajalooline väärtushinnang. Koguva on asulatüübina Muhu saarele (aga ka üldiselt Lääne-ja Põhja-Eestile) omane sumbküla kiviaedadega piiratud looklevate külatänavate-ja vainudega. Enamik küla hoonetest olid vormi, konstruktsiooni, plaanilahenduse ja ehitustehnika poolest tüüpilised vastavale paikkonnale ja võrdlusmaterjaliks kogu Eesti taluarhitektuurile. Taludes oli säilinud ka rikkalikult omaaegset töö-ja tarbevara, millest oluline osa kuulub praegu muuseumi ekspositsiooni.

Muinsuskaitse seisukohast oli Koguva küla õnnelik võimalus. Eesti külaühiskonna lagunemisele aitas kaasa (lisaks üldistele protsessidele) nõukogude aastate poliitiline ja majanduslik surve. Koguva küla püsimisel niivõrd kompaktse ja traditsioonilisena oli oma osa kindlasti ka küla ajaloolisel, mõnevõrra erandlikul kujunemislool ja küla elanikkonna omavahelistel sugulussidemetel. Koguva ajalugu ja inimesed on pakkunud huvi mitmetele uurijatele, uuematest käsitlustest märkigem siinjuures Endel Priideli mitmesajaleheküljelist monograafiat “Koguva ajalugu” (2000 a) ja Ago Rullingo teose “Muhumaa” (2001 a) vastavasisulisi peatükke.

 

Koguva küla arhitektuuriajalooline iseloomustus

Koguva küla on planeeringult sumbküla, mille õued paiknevad korrapäratult kobaras – küla asub “unnikus” nagu ütles Juhan Smuul. Aegade jooksul lisandunud taluõued muutsid küla tuumiku eriti tihedaks, vabadikukohad asetsesid mõnevõrra kaugemal.

Küla liigendab tihe teedevõrk, mille ristumiskohtadel on väikesed väljakud (külavainud). Keskne külavainu, mille lähedal asub külakaev, eraldas omal ajal vaba- ja pärustalupoegade majapidamisi. Teine ühiskaev asus küla merepoolses küljes, Käspri talu tagaõues. Talukaevud rajati valdavalt 19.s esimesel poolel. Kõik taluõued, kohati ka külast põllule ja karjamaale suunduvad teed on palistatud umbes 1 m kõrguste maakivist aedadega, mille kõrgenduseks vajadusel kasutati puittarasid (vitstest punutud või lippaed). Eriti maaliliselt mõjuvad mõned aiale “puhkama” tõstetud vanad paadid. Aiad ja väravad omasid ajaloolises külapildis olulist kohta, puidust taradega jaotati ka siseõued. Kiviaedadest üleminekuks jäeti kivide vahele madalamad astmed – kooplid (koobardid).

Nii nagu kogu Eestis, on ka Koguvale omane talude rikkalik haljastus. Istutamisel eelistati lehtpuid- vahtrat, pärna, tamme, hilisemal ajal ka kastanit. Uuemal perioodil on aedade kõrvale rajatud sirelihekke.

Elamutüübina on Koguvas valdav rehielamu. Põhiosa neist on algselt ehitatud 19. s viimasel veerandil. Praegustel andmetel on vanim Hansu talu eluhoone, seda aga ainult tinglikult, sest 1867. aastal ehitatud rehealusepoolne osa on hävinud, toa ja kambritepoolne osa aga 1910. a. ümber ehitatud. Just 20.salgupoolel võeti eluhoonete juures ette mitmeid uuendusi – eluosa voodertati ja värviti, sissepääsude ette ehitati klaasakendega verandad ja paigaldati tahveluksed, senise funktsionaalse tähenduse kaotanud rehetoad ehitati ümber köögiks.

Plaanilahenduselt sarnanevad Koguva rehielamud Ida-Saaremaa omadega. Rõhtpalkseinte ja kõrge roost kelpkatusega hooned varieeruvad eelkõige suuruselt – põlistaludel on need sageli üle 40 m pikad (n Käspril 42,5m), vabadikukohtadel tunduvalt väiksemad (n Koplil 13,7m). Rehealuse ja otsakambrite vahele jääva rehetoa esi-(mõnikord ka taga-)küljel on sügav räästaalune. Rehealuses hoiti talvel loomi (see on iseloomulik ka Lääne- Eestile), kambreid oli suuremates hoonetes 3-4.

Esimene rehest lahku ehitatud elumaja rajati praegustel andmetel Välja talus 19.s lõpul, teised- Pärdi, Saadu, Kalju ehitati 20.s esimesel poolel.

Muhu saarele iseloomulikuna on ka Koguva taludel suhteliselt palju majandushooneid. Reeglina kuulub talukompleksi ait, sageli on neid mitu. Aidad on mitmeruumilised: eraldi liha, kala, vilja ja riiete hoidmiseks, viimases ka suviti magati. Vanimad säilinud hooned Koguvas ongi aidad (n Andruse, Laasu, Tõnise aitade vanemad osad on ehitatud 18. s viimasel veerandil).

Pea igas taluperes on Koguvas ka saun ja nelinurkse põhiplaaniga õueköök, neljal juhul on need ühise katuse all. Saartel levinud kodusepise tõttu on küllalt levinud õuehoone ka väike sepikoda, teinekord (kahel juhul) kokku ehitatud saunaga. Muhu üks esimesi nn puhtaid saunu sõnnikusaunade seas ehitati Tõnise tallu 1845. aastal, 1865. aastal liideti sellega kivist sepikoda.

Koguvas sagedamini esinevatest õuehoonetest võib nimetada veel keldrit, võrgukuuri ja küüni. 20.s ehitusperioodi kuuluvad kuivatid ja aastaringseks kasutamiseks mõeldud laudad. Ühele või mitmele perele kuulunud pukktuulikud asuvad õueaedade taga karjamaal. Traditsiooni kohaselt oli Koguvas kuni seitse tuulikut. Neis jahvatati jahu (uuemal ajal sõeluti ka püüli) ja tangu

Peamiseks ehitusmaterjaliks on Koguva külas olnud puit. Põhilise osa hoonete seinad on raiutud üles palkidest (just männipalkidest). Kivi tarvitamine on piirdunud teatavate hoonete või hoone osadega – suveköögid, sepikojad, keldrid, teinekord ka kalaaidad, hilisemal perioodil ka laudad ja kuivatid. Eluhoonete juures kasutati teinekord kivi rehealuse seintes. Kividest kasutati paasi ja graniiti. Kohati on murdpaest seinu tasandatud õhukese lubikrohvi abil. Lõhutud graniidist hooned või hooneosad dateeruvad Koguvas 20. s alguskümnetesse. Detailides (nurgakvaadrid, ukse – akna raamistused) on kasutatud dolomiiti. Lubimördiga seotud lõhutud maakivist hooneid võib Koguvas vaadelda Muhu vastava ehitustraditsiooni ühe osana. Viimast temaatikat on põhjalikult käsitlenud etnograaf J. Saron (vt ERM Ar XXXVI, 1988). Just Muhu ehitistele iseloomulikku tumedat, nn sinist kivi koos valge dolomiidiga kasutati ka Koguvas. 20. s 30.-ndatel aastatel ilmub küla ehituspilti tsementkivi.

Põhiliseks katusekattematerjaliks on külas olnud roog. 1975.a andmetel oli roogkatus Koguva 60 hoonel (tehniliselt korras aga oli see vaid 23 juhul). Suveköökidel ja sepikodadel, kus lagi puudub, tehti katus vähem tuldkartvast materjalist – laudadest või ka kivist. Üksikjuhtudel on katustel kasutatud ka tsementkivi ja plekki. Paraku ei ole ka Koguvas saadud hakkama ilma eterniidita, oli see ju teatud perioodil nii hinna kui kättesaadavuse poolest pea ainuvõimalik lahendus.

 

Asend

Muhu vald(kogupindala – 210,5 km²) on Saare maakonna idapoolseim vald, mis asub Eesti suuruselt kolmandal saarel – Muhu saarel (202,4 km²) ja seda ümbritseval 72 laiul, millest suuremad on: Võilaid (2,5 km²), Suurlaid (1,9 km²), Kesselaid (1,7 km²) ja Viirelaid (0,8 km²). Samuti Muhumaa rannikul asuv Kõinastu laid (2,6 km²) aga kuulub Orissaare valla koosseisu. Muhu vallas asuv Seanina neem on ühtlasi Saare maakonna põhjapoolseimaks ja Viirelaid – maakonna idapoolseimaks punktiks. Vastavalt püsiasustusega väikesaarte seadusele (jõustunud 1. jaanuaril 2004) kuulub Muhu koos Saaremaa ja Hiiumaaga Eesti suursaarte nimistusse.

 

 

Joonis 1. Muhu saar, geograafiline asend

 

Muhumaa (ilma laidudeta) rannajoone pikkus on 110 km ja see on vähe liigestatud, olles käärulisem ainult saare pilliroostikuga kaetud lõunarannikul. Muhu saart eraldab Mandri-Eestist keskmiselt 7 km laiune Suur väin, millest ülesõit toimub Virtsu ja Kuivastu sadamate kaudu parvlaevadega (veetee pikkus – 8 km), ja Saaremaast keskmiselt 3 km laiune Väike väin, millest viib üle juba aastatel 1894-1896 ehitatud ning hiljem korduvalt rekonstrueeritud 3,9 km pikkune Väikese väina tamm. Muhu valla lähinaabriteks on: Orissaare, Pöide ja Laimjala vallad Saaremaal (Saare maakond), Emmaste, Käina ja Pühalepa vallad Hiiumaal (Hiiu maakond), Hanila, Lihula ja Ridala vallad Läänemaal (Lääne maakond) ning Varbla vald Pärnumaal (Pärnu maakond).

Muhu vallas on 52 küla: Aljava, Hellamaa, Igaküla, Kallaste, Kantsi, Kapi, Kesse, Koguva, Kuivastu, Külasema, Laheküla, Lalli, Leeskopa, Lehtmetsa, Lepiku, Levalõpme, Liiva, Linnuse, Lõetsa, Mõega, Mõisaküla, Mäla, Nautse, Nurme, Nõmmküla, Oina, Paenase, Pallasmaa, Piiri, Põitse, Pädaste, Päelda, Pärase, Raegma, Rannaküla, Raugi, Rebaski, Ridasi, Rinsi, Rootsivere, Rässa, Simisti, Soonda, Suuremõisa, Tamse, Tupenurme, Tusti, Vahtraste, Vanamõisa, Viira, Võiküla ja Võlla.

Külade elanikkond Muhus on arvuliselt väga erinev, ulatudes ühest inimesest (Oina küla) kuni 220-ni (Liiva küla).

Koguva külaasub Saare maakonnas Muhu saare läänerannikul Väikese väina ääres,Kuivastu – Kuressaare maantee 15. – lt kilomeetrilt vasakule, umbes 6. km.

Ajalooliselt on Koguva küla läbiv maantee olnud aastasadu, enne Väikese väina tammi ehitamist, liiklussooneks Saaremaa ja mandri vahel. Koguva küla alt toimus inimeste ja kaupade ülevedu. Seega on Koguva küla asend andnud põhjuse maatüki asustamiseks ja mõjutanud oluliselt küla sotsiaalmajanduslikku arengut.

 

 

Joonis 2. Geograafiline asend

 

Koguva külaon Muhu saarele iseloomulik sumbküla. Talud on ehitatud ebakorrapäraselt tihedalt sagarasse, mida ümbritsevad põllud, karja- ja heinamaad. Küla tuumiku jagavad mitmesse ossa küla läbivad ja sealt lähtuvad teed. Teed ja taluõued on piiratud põldudelt korjatud kivist aedadega.

 

 

 

Joonis 3. Koguva küla plaan

Looduslikud olud ja keskkonnakaitse

 

Muhu saar e Muhumaa on Lääne-Eesti saarestiku ja kogu Eesti suuruselt kolmas saar. Koos Võilaiuga on saare pindala 201 km². Idas eraldab Muhumaad mandrist Suur Väin, edelas Saaremaast Väike Väin. Üle väikese väina viib tammtee.

Maastikuliselt kuulub käsitletav ala Lääne-Eesti madaliku ja Lääne-Eesti saarestiku rajooni. Maastikutüübilt kuulub piirkond pae- ja moreentasandike klassi. Geoloogiliselt on Muhu saar suur kaljuvoor. Aluspõhi koosneb valdavalt Jaagarahu lademe dolomiidist. Põhjarannikul avaneb Jaani lademe dolomiitmergel.

Aluspõhjalised lavad ja kõrgendikud küünivad kuni 25 m üle merepinna. Kessulaiul ja Muhu põhjarannikul on panku.

Taimkatet ilmestavad lootaimekooslused, rohkesti esineb põõsastikke, eelkõige kadastikke, vähem sarapikke. Leidub lagedaid looniite, suhteliselt vähe on säilinud loometsi. Praegu on saare metsasus ca 31 %.

Saaremaa kliima on klassifitseeritud Läänemerelise kliimavaldkonna Lääne-Eesti rannikuala ja saarte rajooni. Saare maakonnas valitseb pehme mereline kliima, eriti Saaremaa lääne- ja looderannikul. Veebruari keskmine õhutemperatuur on -5,4 °C (Eesti keskmine -6,5 °C), juuli keskmine on +16,6 °C (Eesti keskmine +16,3 °C). Õhutemperatuuri aastane amplituud on 22 kraadi (Eesti keskmine 23). Tuulte suunad on valdavad edela- ja lõunatuuled. Aasta keskmine tuule kiirus on 5-6 m/s. Väinamere piirkond on üks Eesti sademetevaesemaid – 564 mm/aastas (Eesti keskmine on 600-650 mm), sademeid on vähem kui sise-Eestis, kevadsuvel esineb sageli põuda.

Aasta keskmine sajupäevade arv on 160 päeva (Eesti keskmine on 180 päeva). Väinameri kuulub Eesti rannikumere kõige karmimate jäätingimustega alade hulka. Keskmine jääkattega päevade arv on 110, jää keskmine paksus 20 cm

 

Põhjavee tase sõltub ilmastikutingimustest, konkreetsemalt sademete hulgast. Täheldatakse kahte veeseisu maksimumi –aprillis ja novembris-detsembris.

 

Koguva küla arvati juba 1968.a. etnograafilis-maastikuliste kaitsealade hulka ja 1973.a. võeti tervikuna arhitektuurimälestisena kaitse alla.

Lääne-Eesti Saarestiku Biosfääri Kaitseala (BK) põhimääruse ja looduskaitseseaduse kohaselt kuulub Muhu saar tervikuna programmalade hulka, suhteliselt suured alad võetud kaitse alla. Lääne-Eesti saarestiku biosfääri kaitseala hõlmab Saare maakonnas 10,000 ha maismaad ja 12,700 ha mereala. Siin on erineva kaitserežiimiga alasid, samuti kaitsealuseid geoloogilisi ja botaanilisi objekte, arhitektuurilise ja kultuuriloolise väärtusega objekte (vanimad jäljed Saaremaa inimasustuse kohta pärinevad IV aastatuhandest e.Kr.).

 

Muhu valla looduskaitseobjektide nimekiri:

1. Üügu pank
2. Tupenurme pank
3. Rannaniidu pangad
4. Pädaste park
5. Suuremõisa laht
6. Musta männi puistu
7. Liiva park
8. Raagi mänd
9. Võlla rändrahn

 

Saaremaal leidub järgmisi maavarasid: lubjakivi, dolomiit, liiv, kruus, savi, ravimuda, turvas ja mineraalvesi. Muhu vald on rikas mineraalse toorme poolest.

 

Dolomiit.Biohermse dolomiidi avamusala jääb Muhu saare kesk- ja kirdeosasse, kus selle paksus on 8-10 m. Värvuselt on kivim helehall, tekstuurilt massiivne, struktuurilt mikro- kuni pisikristalliline, mittekarbonaatsetest lisanditest suhteliselt puhas.

Riffdolomiiditi leidub Muhu saare suurimas dolomiidimaardlas – Koguvas. Ülemises osas biohermid, mille dolomiit on helehall, sinakas, poorne. Eelmise all või vahel tumehall, tihe, keskmisekihiline, nõrgalt savikas poorne dolomiit, mille all maardla kirde- ja idaosas savikas dolomiit. Tehnoloogilise kivimina ei saa Koguva dolomiiti kasutada. Aktiivne tarbevaru – 517 tuh. m³.

 

Muhu metsad

Kuni eelmise sajandi alguseni oli Muhumaa metsavaene (saarel leidus metsa kõigest 100 ha). Metsade levikut piiras intensiivne põllundus. Talude juurde kuuluvatel väikestel metsatükkidel karjatati loomi. Puisniitudel niideti heina, puurinnet harvendati vaid hädavajaliku tarbepuidu ja küttepuude (peamiselt leivaahjude kütmiseks) saamiseks.

Põllumajanduslike vajaduste muutumisel jäeti looduslikud rohumaad ja puisniidud kasutamata. Nendele kasvas mets. Paljud endised karjamaad metsastati külvi ja istutusega. Loodusliku uuenduse kaudu metsastuvad kadakased karjamaad, rannaniidud ja isegi endised põllumaad.

Praeguseks on kujunenud olukord, kus vähemalt pool maast on maakorralduse poolt loetud metsamaaks. Metsamaa suureneb pidevalt. Mets kasvab omasoodu, inimene muudab vaid nõudeid, mida metsamaaks nimetada. Ei ole veel selgunud, mis saab kadastikest. Nende uurimiseks on Muhus Rootsivere ja Lõetsa külades moodustatud proovitükke, mille abil selgitatakse välja kadakametsa majandamise juhised. Kadastik võib olla peale ilusa loopealse karjamaa koostisosa ka majandatav puidu saamise eesmärgil. Kadastikust saab kasvatada tulundusmetsa ja arvestatava tuluallika.

 

Maade maaregistrisse kandmine ja tagastamine on viimastel aastatel jõudsalt edenenud. Seisuga 1. jaanuar 2003 oli maaregistris registreeritud 11 265 ha maast 4 076 ha ehk 36% metsamaad. Tagastatud ja erastatud on kokku 3 020 ha metsamaad, lisaks sellele on Muhus veel 617 ha riigimetsa. Erametsamaad on majandamata juba üle 10 aasta, uuesti majandamisele on neist võetud suhteliselt väike osa.

 

Koguva küla ja ümbritsevate alade nüüdisaegse taimkatte ülevaade

Koguva küla kaitsetsoonis leidub mitmesuguse väärtusega loopealseid, pärisarukadastikke, rannaniite, aruniite, salumets, soostunud metsi ja loometsi. Kaitstavate liikide poolest on väärtuslikumaks rannaniit, kus kasvab arvukalt Euroopa Liidu loodusdirektiivi liik – emaputk.

Pärandkoosluste seisund on majandamise lõppemise tõttu viimasel aastakümnel järsult halvenenud. Ilmselt pole mõistlik taastada selline maastikupilt, nagu möödunud sajandi alguses võis siin olla. Küll aga tuleb säilitada talupojakultuuriga tihedalt seotud pärandkooslusi, mis peaksid olema Koguva kaitsetsooni oluliseks osaks.

Koguva küla kaitsevöönd on praegu üsna ebamäärase juriidilise staatusega. Arvestades maastiku väärtuslikkust ja Eestis vähenevate koosluste esinemist, tuleks siia rajada maastikukaitseala. Võrreldes praeguse kaitsevööndiga peaks maastikukaitseala hõlmama ka Igaküla loopealseid ning salumetsa Koguva–Rootsivere vahel.

 

LoopealsedSuhteliselt tüüpilisemat kuiva loopealset leidub külast loodes, mererannikul. Kunagi on loopealsel olnud kadakad. Vanemate kadakapõõsaste vahel on keskmiselt 1,5 m kõrgune kadastik. Kadakate vahel on kohati rohkesti paakspuud (keskmine h= 1,5 m), samuti leidub üksikuid suuremaid saari, vahtraid ja mände. Lagedamad on vaid teede ääred ja ala külapoolne osa.

Rohurinne katab umbes 40% alast, samblarinne ligikaudu 70%. Loopealsetele iseloomulikke liike leidub rohkesti: aas-hundihammas (Astragalus danicus), loodtimut (Phleum phleoides), nõmm-liivatee (Thymus serpyllum), ümaralehine kellukas (Campanula rotundifolia) jt.

Ulatuslikum karjatamine on taimkatte järgi otsustades lõppenud 4–10 aastat tagasi, kuid juhuslikult on veiseid sattunud loopealsele ka käesoleval aastal. Kohati on ala olnud rohkem kui 40 aastat tagasi põllumaa. Inimmõjule viitavad ka lõkkeasemed ja mõningasel määral risustamine. Loopealse taastatavus on hea, eeskätt tuleks välja raiuda nooremaid kadakaid.

 

Pärisarukadastikud.Paiknevad paksemal pinnakattel rannikust kaugemal. Väliselt loopealseilmelised. Tüpoloogiline kuuluvus on vaieldav, kuna moodustavad ülemineku loopealse ja pärisaruniidu vahel. Majandamisviisilt ja kasutusajaloolt sarnanevad need kadastikud aga eelkirjeldatud loopealsetele.

Pärisarukadastiku laigud külast lõunas ja kagus on suuremas osas liiga tihedaks kasvanud. Kadakate vahel kasvavad üksikud kõrgemad saared, pihlakad, kased ja männid. Rohukamarat on 30% alast, samblarinne katab 40%. Külapoolses osas on kadastik hõredam, ilmselt on karjamaana kasutamine seal lõppenud hiljem. Vähemalt osaliselt võiks põõsarinnet ka seal hõrendada, rääkimata tihedamatest kadastikest.

Pärisarukadastik külast kirdes on eelmisega võrreldes märksa paremini säilinud. Leidub üksikuid suuremaid kaski ja mände. Teede läheduses ja eeskätt küla poolses osas domineerib kohati kerahein, mis viitab kunagisele kultuuristamisele. Niitmine on lõppenud rohkem kui 30 aastat, karjatamine ilmselt 4–10 a. tagasi. Kindlasti tuleks pärisarukadastikke hakata taas majandama, sobivamaks mooduseks on lammaste karjatamine.

 

Rannaniidud.Asuvad kitsa ribana mere vahetu mõju piirkonnas ning jagunevad mere poolseks saliinseks ja merest kaugemal suprasaliinseks vööndiks. Kui saliinne vöönd on mere pideva mõju all, siis suprasaliinsesse vööndisse ulatub mere mõju kõrge veeseisu ja tormidega. Nii ühes kui teises rannaniidu tüübis kasvavad soolalembesed või vähemalt sooldunud pinnast taluvad taimeliigid.

Paremas seisus on sadamast põhja pool asuvad rannaniidud, kuid liiga madala karjatamiskoormuse tõttu domineerib siin halvasti söödav väikese toiteväärtusega roog-aruhein (Festuca arundinacea) tiheda lausalise kattena umbes poolel suprasaliinse rannaniidu alal, samuti on laiguti saliinses vööndis meri-mugulkõrkjast (Bolboschoenus maritimus) ja karedat kaislat (Schoenoplectus tabernaemontanii), mõlemat kogumikena umbes 30% alast.

Sadamast lõunas on niidulappe säilinud kuni 20% alast, ülejäänud on kas roostunud või kattunud meri-mugulkõrkja ja kareda kaisla kogumikega. Säilinud niidulappidel kasvab rannika – valge kasteheina kooslust (Glaux maritima – Agrostis stolonifera). Lõuna suunas rannaniit kitseneb, muutub kivisemaks ja kohati sarnaneb rannavallide kooslusele.

Rannaniitude ainuke sobilik majandamisviis on karjatamine. Niitmiseks on Koguva rannaniidud liiga ebaühtlased ja kivised. 2002. aasta septembris võis näha sadamast põhja pool kaht veist, kes eelistasid toituda rannaniidu saliinses osas (kohati oli see koguni madalmuruseks söödud). Rannaniidu säilitamiseks on tarvilik tugevam karjatamiskoormus ja seda juba kevadest alates. Samuti tuleks veebruaris-märtsis keltsalt ühekordselt kulu põletada, kuid see võib osutuda tuleohtuslikult võimatuks.

Tähelepanu vajavatest liikidest on rannaniidul kohati päris ohtralt levinud emaputke (Angelica palustris). Seda liiki kaitseb Berni konventsioon (Euroopa looduslike looma- ja taimeliikide ning looduslike elupaikade kaitse konventsioon) ja Euroopa Liidu elupaikade direktiiv (Euroopa Nõukogu direktiiv 92/43/EEC, looduslike elupaikade ning looduslike looma- ja taimeliikide kaitsest). Emaputk kuulub viimatimainitud direktiivi lisasse II: looma- ja taimeliigid, mille kaitse nõuab spetsiaalselt kaitstavate alade moodustamist. Seni pole emaputke meil looduskaitse alla võetud, kuid lähiajal on kavas seda kindlasti teha.

 

Rannalähedane meri.Sadamast põhja pool on rannajoonest keskmiselt 30–50 m kauguseni madal, pehme mudase põhjaga rannik. Umbes 30% alast kasvavad kareda kaisla ja meri-mugulkõrkja kogumikud: tihedamad maismaa pool ning hõredamad sügavamal meres. Veesisestest taimedest domineeris harilik hanehein (Zannichellia palustris), leidus üksikuid meri-särjesilmi (Ranunculus peltatus subsp. baudotii), kaelus-penikeelt (Potamogeton perfoliatus), tähk-vesikuuske (Myriophyllum spicatum) ja harilik heinmuda (Ruppia maritima). Kogu veesisene taimestik oli kaetud paksu mudakihiga. Sadamast lõunas on rannalähedane meri kivisem, ent ikkagi üsna madal ja taimestikult samalaadne.

Rannalähedasel merel praktiline kasutamisväärtus puudub: supelranna rajamiseks tuleb rannalähedast merd tublisti süvendada ja puhastada, selle kasutegur on aga pikemas perspektiivis väikene. Ilmselt võiks lubada sadama ala vähest süvendamist. Kindlasti ei tohi kasutada rannalähedast merd ja rannaniite kalakasvanduse rajamiseks – see hävitab taimekooslused ja küla ümbruse ajaloolise õhustiku.

 

Rannalähedased aruniidud.Väikese kitsa ribana sadamast lõunas. Enamuses võsastunud 1,5–3 m kõrguse kadakaga, mille hulgas leidub 5–7 m kõrguseid halli leppa, vahtrat, mändi ja pihlakat. Ala on olnud kunagi osa suuremast rannakarjamaast. Praeguseks on need aruniidud vähemasti kümme aastat majandamata ning seetõttu võsastumas.

Ala võiks olla huvipakkuv osana rannakoosluste kompleksist, eraldi võttes on niidulappide praegune geobotaaniline väärtus väike. Majandamise taastamisel niidu taimkatte väärtus suureneks kindlasti ja suhteliselt kiiresti.

 

Salumets ja soostunud segamets.Puistu on mitmekesine: külast lõunas metsa merepoolses osas domineerib haab, laiguti leidub haava-kase-männi segametsa või peaaegu puhast männikut, samuti soostunud metsa sanglepa ja kase domineerimisega. Tee ja mere vahel, metsa keskel on suurtel aladel tüüpilist salumetsa, mis on rohkem kui 50 aastat tagasi olnud puisniit. Laiguti annaks seda puisniiduks ka taastada, kuid ala on väärtuslik ka salumetsana. Puistu koosneb peamiselt tammedest, haavast ja kasest. Tänapäeval leidub rohustus vaid väheseid niidutaimi, domineerivad tüüpilised salumetsaliigid harilik kopsurohi (Pulmonaria obscura), mitmeõieline kuutõverohi (Polygonatum multiflorum), kevadine seahernes (Lathyrus vernus), püsik-seljarohi (Mercurialis perennis) jt. Kaitsealustest kasvab ohtralt kolmanda kategooria liiki vööthuul-sõrmkäpp (Dactylorhiza fuchsii). Samalaadne mets jätkub kaitsevööndist lõunas. Kui Koguva küla maastiku- või muinsuskaitseala välispiiri uuendatakse, siis tuleb kindlasti kaaluda kaitseala laiedamist lõunasse, Rootsiküla suunas.

 

Parkmetsailmeline kunagine puisniit.Puistu koosneb peamiselt kaskedest, dekoratiivsetest vanadest mändidest ja tammedest. Niidulappe on umbes 15% alast, neid on käesoleval aastal käsitsi niidetud. Pinnas on parasniiske, madalamas osas nõrgalt soostunud. Ala on tugeva inimmõjuga: rohkesti on teeradu, elektriliine, alal on mingisuguse ehitise vundament ja olmeprahti. Ilmselt on siin kunagi olnud puisniit ning seetõttu võiks ala taastada puisniiduna.

 

Loometsad.Tüpoloogiline kuuluvus vaieldav, sest metsad on noored ega pole päriselt välja kujunenud. Ilmselt on need kasvanud kunagiste kadakaste arukarjamaade asemele. Peapuuliigist sõltuvalt leidub piirkonnas lookaasikuid ja loomännikuid.

Lookaasiku puistus domineerib hõredalt kasvav kask. Põõsarinne on tihe, koosneb peamiselt 2–4 m kõrgusest sarapuust ning 3–5 m kõrgusest kadakast. Laiguti on ilma puudeta, kuid põõsarinne jätkub peaaegu katkematult.

Loomännik koosneb 5–9 m kõrgustest mändidest. Tihe põõsarinne kadakast muudab metsa kohati raskesti läbitavaks. Koguva tee poolne osa on alusmetsast puhastatud, mets on vanem ja kõrgem.

 

Endised ning praegused põllud ja kultuurniidud.Suurem osa (2/3) põldudest on olnud kasutuses veel viimase viie aasta jooksul, ülejäänud on majandamata 10–15 aastat. Põllumaade rohustus domineerib kerahein (Dactylis glomerata), rohkesti on hübriidlutserni (Medicago), sirplutserni (M. falcata), leidub ka tõlkjat (Bunias orientalis), harilikku kasteheina (Agrostis capillaris) jt. Teeservadel kasvab üksikuid türnpuid ja kadakaid. Paiguti on endised kultuurrohumaad hakanud võsastuma kadakaga. Umbes 1/5 kultuurniitudest ja põldudest külast põhja suunas oli niidetud 2002. aastal jaanipäeva paiku. Kaitsealuseid liike ei leitud, kuid põhimõtteliselt võiks põlluservadel kasvada kevadel õitsevaid halli käppa (Orchis militaris), harilikku käoraamatut jt. tavalisemaid kolmanda kategooria kaitsealuseid liike. Kiviaiad põldude ja kultuurrohumaade vahel on enamasti 5–10 m laiuselt puude ja põõsastega, millest tavalised on kadakas, saar ja pihlakas.

 

Taluõuede ja teede ümbrus.Piki kiviaedu kasvavad suured harilikud vahtrad ja saared ning väiksemad kadakad ja sirelid. Lisaks sirelile kasvab metsistunult ka lumimarja, aed-õunapuud ning äädikapuud (Rhys typhina). Viimatimainitu annab looduslikku uuendust ja on seega metsistunud, kuid esialgu erilist ohtu külamaastikule ja looduslikele taimekooslustele ei kujuta. Enamus taluõuedest oli sügiseks niidetud. Mitmel pool kasvab sissetoodud ohtlik rohttaim Sosnovski karuputk (Heracleum sosnowskyi).

Sadama lähedal on piki kiviaedu suured vahtrad, haavad, saared ja sirelid ning kiviaia sees, varasemal põllumaal haavad, vahtrad kased. Taolisi võsastunud või võsastumas kunagisi põllulappe leidub külas mitmel pool mujalgi.

 

Koguva loodusrada.Koguva külast algab loodusrada, mis lookleb algul mööda mereäärt, kivide-kadakate vahel ning kulgeb edasi metsas. Loodusraja ääres asuvad õdusad istumisekännud ja päevitamispaigad. Metsa algust tähistab uhke mänd. Edasi algabki mitmekesise taimestiku ja loomastikuga mets.
Infrastruktuur

 

MeretransportSaaremaa suhtlemisel “välismaailmaga” on transpordiliikidest olulisemad meretransport ja õhutransport. Põhiline ühendus mandriga toimub ferry-tüüpi laevadega Kuivastu – Virtsu liinil (väljumine iga kahe tunni tagant, lisaks erisõidud nn ohtlikele veostele).

Meretransport võib osutuda lähiaastatel Saaremaa üheks kiiremini arenevaks valdkonnaks. Peale selle on veel hulgaliselt sadamakohti, mis sobivad rannakalapüügi paatidele ja purjeturismi arendamiseks. Sadamad asuvad hea teedevõrguga piirkondades, omavad vaba maad arenguks ja on tihti ka perspektiivse puhkeala läheduses. Kavandamisel on 8 – 10 m sügavuse sadama rajamine Saaremaa läänerannikule.

 

Õhutransport.Õhutransport toimib Kuressaares asuva Saaremaa ainsa lennuvälja kaudu. Lennuväljal on kaks renoveeritud maandumisrada, pikkusega vastavalt 800 ja 1500 meetrit ning võimaldab vastu võtta lennukeid kaaluga kuni 40 tonni. Lennujaam on avatud 7 päeva nädalas, toimivad regulaarlennud Tallinna ja Ruhnu.

 

Teed.Teedevõrk on ajapikku välja kujunenud Kuressaarest lähtuvalt. Maanteede kogupikkus maakonnas on 3206 km, sellest riigiteid 1088 km. Maakonna peateeks on maantee nr. 74 Kuressaare – Valjala – Kuivastu liiklussagedusega keskmiselt 2000 autot ööpäevas.

Koguva külla viib Kuivastu – Kuressaare maantee, mille 15. – lt kilomeetrilt tuleb pöörata vasakule. Koguva küla läbib Rootsivere-Koguva tee.

 

Riigiteedest(83,1 km) on Muhus tolmuvaba ehk mustkattega 39,8 km ehk 47,9% kogu riigiteede võrgust vallas. Teedevõrgu keskmine tihedus 1 km² territooriumi kohta on Muhu vallas: riigiteed – 0,403 km, kogu registreeritud teedevõrk – 1,095 km.

Vallateedest (142,16 km) on mustkattega – 1,88 km (1,3%), munakivisillutisega – 4,59 km (3,2%), kruusateed – 126,44 km (88,9%) ja pinnaseteed – 9,25 km (6,5%).

1997. a. lülitati Rootsivere-Koguva ja Piiri-Vanamõisa teelõigud (kokku 9,5 km riigiteede nimekirja.

 

Teede seisukord. Muhus on praktiliselt korras ainult Muhu saart läbiv tugitee (Kuivastu-Kuressaare teelõik). Kohalikest riigiteedest vajaksid praktiliselt kõik suuremat remonti. Üldiseks puuduseks on kohalikel teedel tolmuvabade katete väike osatähtsus. See takistab eelkõige normaalset külaelu, aga on suureks takistuseks ka turismimajanduse arendamisel.

Bussiootepaviljonid

Koguva külas on bussiootepaviljon, teine lähim bussiootepaviljon asub Liival.

 

Sideteenused.Side- ja postiteenuseid pakub Liiva postkontor – 94701 Liiva küla Muhu vald Saare maakond

Telefon.Telefoniühendus on võimaldatud kõigile elanikele. Muhus ja selle naabervaldades asuvate tugimastide abil tagatud mobiilside praktiliselt kogu Muhumaal, kvaliteet on kesisem ainult Muhu põhjarannikul (Nõmmküla ümbruses). Muhu valla territooriumil paiknevad 3 operaatori tugimastid:

 

√         EMT tugimast Liiva külas;

√         Radiolinja Tugimast Lepiku külas;

√         Tele2 tugimast Soonda külas.

 

Peale selle asub Radiolinja saateantenn ka AS Eesti Energiale kuuluva Võiküla alajaama mastis. Muhu rannikualadel on side tagatud Saare-, Hiiu- ja Läänemaal paiknevate tugimastide abil.

 

Andmeside.Muhu vallas kasutatakse interneti ühenduse saamiseks põhiliselt sissehelistamisega teenust. Interneti-püsiühendus on esialgu põhiliselt Liival (Muhu Vallavalitsus, Muhu Põhikool, Liiva Raamatukogu ja mõned ET kliendid).

 

Vesi.Koguva külas on individuaalkaevude süsteem, igas talus on puurkaev. Geoloogilistest tingimustest (paene pinnas) tulenevalt on probleeme põhjaveega: Koguva küla veehaaretes ei ole põhjaveevaru olnud kuivadel suveperioodidel piisav, kaevudes on täheldatud veepuudust. Tsentraalse joogivee susteemi väljaehitamine ei ole võimalik geoloogilistel, looduslikel ja ehitus-arhitektuurilistel põhjustel. Sellest tulenevalt vajab põhjavee olukord ja vee kvaliteet põhjalikke uuringuid ning kaasaegseid lahendusi.

 

Heitveekäitlus.Seoses mittetraditsionaalse majandustegevusega (turism, kodumajutus) on Koguva külas tekkimas uusi keskkonnareostusega seotud probleeme. Peremajutuse arenedes tuleb heitvete ja käimlamajanduse probleem lahendada kõigis taludes. Heitvee kogumissüsteeme tühjendatakse kord 3 kuu jooksul (vastavalt vajadusele), selleks tellitakse Hellamaalt või Orissaarest auto, mis tühjendab kogumistsisterne. Selline süsteem on külarahvale küllaltki kulukas (300-500 EEK). Muhu vallavalitsuselt oodatakse heitvete äraveo organiseerimist.

Laiemas mõistes on puhkemajanduse arenedes tarvis läbi viia uuring ning välja ehitada selleks vajalik keskkonnasõbralik infrastruktuur, mis lahendaks olukorra.

 

Prügimajandus.Vastavalt keskkonnaministri 26. juuni 2000. a määrusele nr 54 “Nõuded prügilate rajamiseks, kasutamiseks ja sulgemiseks” suleti alates 30. augustist 2001. a jäätmete vastuvõtuks Igaküla prügila.

Vallavalitsuse allasutused ja mõned korterelamud on ühinenud Saare maakonnas korraldatava olmejäätmeveo süsteemiga. Jäätmemajanduse korrashoiuks on sõlmitud leping OÜ-ga Prügimees.

Eraisikutel ja firmadel on võimalus kasutada olmejäätmete äraandmiseks Pöide vallas asuvat Neemi prügilat.

 

Tänavavalgustus.Tänavavalgustust tavamõistes Koguva külas ei vajata. Tulevikus võiks paigaldada küla keskkonda ilmestavad valgusallikad.

 

Elektrienergia.Saare ja Hiiu maakondi varustatakse elektrienergiaga Suure väina põhja paigaldatud 35 kV kõrgepinge kaabel-ülekandeliinide (Võiküla 110 kV alajaama suubub – 4 kaablit, Tusti 110 kV alajaama – 2 kaablit) kaudu. Muhu valda varustatakse elektrienergiaga kuue 10 kV fiidri (Simiste, Mäla, Koguva, Seanina, Võlla ja Kuivastu sadama fiidrid) ja 74 alajaama kaudu, kõrgepinge õhuülekandeliinide kogupikkus küündib 120 kilomeetrini.

Viimastel aastatel on AS Eesti Energia parandanud Muhu valla elektrienergiaga varustamist.

Rekonstrueeriti Koguva küla Kalju alajaam, kuid see ei lahenda Koguva küla elektriga varustatust tervikuna (Kalju alajaam katab vaid 5 pere vajadused). Vaja on tagada ka ülejäänud taluperede varustatus kvaliteetenergiaga.

 

Ühistransport.Saare maakonnas korraldab ühistransporti AS Neomobile. Transpordi ühendus maakonnakeskuse Kuressaarega on tänu Kuivastu – Kuressaare maanteele hea. Ühistransport läbib Koguva küla ETKNR, va riiklikud pühad, 2 korda päevas.

Olemasolev ühistranspordiliin peaks kindlasti säilima, samuti on vajadus laupäevase Koguva küla läbiva bussiliini järele.

 

Sotsiaalne infrastruktuur

 

Tervishoid.Muhu valda teenindab Liiva apteek – haldab OÜ Muhu-Liiva Apteek.

Apteek on avatud E, T, K ja R kell 9-16, ainult neljapäeviti on elanike paremaks teenindamiseks (perearstikeskuse eeskujul) apteek avatud kell 14-18.

Muhu elanikke teenindab OÜ Muhu Perearstikeskus. Perearstikeskus asub valla omandis olevas endise Muhu Ambulatooriumi hoones, asukohalt väga sobivas paigas (Liiva keskus, bussipeatuse lähedus). Hambaarstinatöötab Muhus FIE Anneli Randmets. Hambaravikabinet asub perearstikeskusega samas hoones, II korrusel. Eriarstide on vastuvõtud toimuvad ainult Kuressaares. Vajadus on, et eriarstide vastuvõtud toimuksid regulaarselt ka vallas.

Muhu Valla Vanurite Hooldekodukuulub struktuuriüksusena Muhu Valla Sotsiaalkeskuse koosseisu. Planeeritud maht – 25 hooldekohta. Hooldekodu täituvus on viimastel aastatel olnud ligi 100%.

 

Kultuuri-, spordi- ja seltsitegevus ning koostöö.Koguva külas on asutatud Koguva Külaselts 17.oktoobril 2004.a. Seltsitegevust takistab vajaliku kultuurikeskuse puudumine, kuhu külarahvas koonduks. Probleemid seonduvad märksõnadega “vaba aeg” ja “suhtlemine”. Külarahva ühine arvamus on, et kohalikuks kultuurikeskuseks, kooskäimiskohaks ehk seltsimajaks peaks olema Muhu Muuseum.

Aasta jooksul korraldatakse külarahva initsiatiivil järgmisi üritusi:

√   Vastlapäev

√   Jaanipäev

√   Küla kokkutulek

√   J.Smuuli sünnipäeval

√   Muinastulede öö, augustikuus

 

Sport. 1994. a valminud Muhu Spordihall on valla hallatav asutus ning on praktiliselt ainus valla spordiasutus. Spordihalli hoone asukoht on hea – Liiva keskuses, Muhu Põhikooli ja Muhu Lasteaia vahetus läheduses. Hoone kõrval asub Liiva spordiväljak. Spordihalli juures asuval platsil on parkimisvõimalus mitmekümnele transpordivahendile. See võimaldab seal korraldada ja korraldataksegi mitmesuguseid spordi- ja kultuuriüritusi ka kaugemalt tulnud külaliste osavõtul. Spordihallis on korraldatud muu hulgas ka Muhumaa külade spordipäeva,  Muhu sügisjooksu jpm.

Koguva külas tuleks rajada pallimänguplats ning arendada erinevaid merespordialasid, ehitada välja ujumiskohad, paadisillad.