Juhan Smuuli 94. sünniaastapäev sai peetud ja pirukapurugi suunurkadest pühitud.
Muuseum korraldas õdusa kohvilaua, mille ümber oli kena Juhanit meenutada ja Maie üleilmselt kiidetud pirukaid nosida.
Hakatuseks luges Meelis ühe eriti arktilise luuletuse, mis soojas toaski külmavärinad nahavahele ajas, niiet kadus igasugune tahtmine välja minna. Aga kiire polka uhiuuel muhumustrilisel karmoškal pani vere taas käima.
Saabunud Saarte Hääle pressiesindajad täiendasid meie hõredaid ridu niivõrd, et minekut Rannamäele kirjaniku kuju juurde võis kuidagimoodi isegi rongkäiguks nimetada. Küla poolt puhuv vinge tuul õigustas igati rahvakirjaniku mere suunas turritavaid juuksesalke ja tormidest räsitud kurja kajakat tema õlal.
Peale kevadiselt värvirõõmsa lillekimbu pronksist pihku, sai Juhan ka vahelduseks karmide meretuulte mühinale kuulda austusavaldusi ja lustakaid karmoškahelisid.
